Hetkel on üheks aktuaalseks teemaks ühiskonnas suur tööpuudus. Räägitakse ikka ja jälle, et tööd ei ole, aga töötajaid on murdu. Viimasel ajal on see teemaküll jõudsalt hajunud, aga kadunud ta pole. Veel on noortel suur probleem töö leidmisega. Tööandjad soovivad lõputute kogemuste olemasolu, mida verivärske töötaja veel ei oma. Lihtne lahendus oleks see kogemus endale hankida, aga kui kõik tahavad kogemusi tööle võtmiseks, siis ei ole neid kogemusi kerge leida. Olles viimasel ajal ka verivärske mesilane tööturul- olen hakanud neis ühiskonna seisukohtades kahtlema.

Kuna sain hiljuti täisealiseks, siis otsustasin endale korraliku töö suveks leida. Seda ma otsustasin teha esialgu tuttavaid tüütamata. Läksin siis erinevatesse cvkeskus.ee, cv.ee jne. lehtedele. Hakkasin siis otsima töökohti, mis mulle meeldivad ja mida ma tahaks teha. Ma rõhutan – mis mulle meeldivad ja mida mulle meeldiks teha. Praeguseks on mul avanenud võimalus töödata kahel kohal korraga. Mina, 18 aastat vana, zero töökogemust, laisk, rumal sain endale kahes kohas töö ilma tutvusteta. Tööd, mida ma teha saan, ei ole väga füüsilised ega mingid mehaanilised. Vaja on kasutada enda taipu. Ma ei väida, et nad on väga tasuvad. Palk on tulemustele orjenteeritud ja alguses on väga raske läbi lüüa. Sellele vaatamata on mingi palk siiski olemas ja teenimise võimalused arenedes väga suured.

Tekib küsimus – kust tuleb praegune tööpuudus nii noorte kui ka vanemate inimeste seas? Natuke tundub siin, et tööandjad on suuremad kannatajad kui rahvas ja seda inimeste mugavuse tõttu. Meil on töötuabiraha, millega saab elada tagasihoidlikum inimene ära. Lisaks ei raatsi võib-olla inimesed ebamugavaid ja väikese tasuga töid vastu võtta.

Siin annab vastu öelda, et paljudel puudub igasugune väljaõpe. Aga mind isiklikult koolitati otse tööl paari päevaga välja. Lisaks on edasiõppimise võimalused riigis täiesti olemas. Fakt on lihtsalt see, et kui inimene ise tahab, siis on töö leidmine tegelikult imelihtne. Tuleb vaid ise natukene vaeva näha, mitte ainult end töötuks registreerides loota, et tööandja tuleb ise manguma. Tuleb otsida, rääkida läbi tööandjatega jne.

Majanduse buum annab siiamaani tunda veel inimeste käitumises. Vanasti jooksid tööandjad töötajate järel, et leida endale midagigi. Õnneks on kätte jõudnud aeg, kus töötajad peavad jälle ise tööandjatel sabas jooksma ja olema väga usinad. Mõnes mõttes teeb see tööandja liiga ninakaks. Samas tõuseb selle tagajärjel jällegi tööjõu kvliteet, kuna töötajad peavad olema usinad ja head, et üldse tööle saada. Loodan, et ajad ei parane enne, kui inimesed pole buumi rahulolust veel üle saanud.

Muidugi ei ole see ka absoluutne tõde. On vahest ka asjaolusid, mille korral on mõistetav, et töö leidmine pole väga kerge. Aga suur tööpuudus ei ole tingitud sellest, et tööd ei ole. Pigem ei ole töötajaid, kes neid töökohti vääriksid.