Lii Limberg on Tähe noorteklubi noorsootöötaja, kes teeb tööl olles kõigil tuju rõõmsaks oma lõbusa olemise ja tabavate naljadega. Näiteks ei pea ta paljuks arvutit ümber keerata, kui dokument, mida ta lugema peab on valepidi. Head lugemist ja temaga tutvumist!

Kuidas sattusid Tähekasse?

See juhtus juba aastaid tagasi. Oli see nüüd 2005 või 2006, seda enam ei mäleta, vana inimene ka juba. Tol ajal elasin siin samas, Vaba tänaval. Sattus nii, et oli igav ja sõbranna Mariliis oli külas. Selgus, et ta noorem õde teeb Tähekas mingit asja seoses lastega. Tol hetkel tundus see muidugi jube naeruväärt, et vat kus tibi leidis endale mängukaaslased. Läksimegi siis vaatama, mis toimub. Jube oli tunnistada tol ajal, aga jah nendega oli lõbus. Otsustasime ka järgmisel päeval Tähesse tulla ja mis siis sai: Triin vana kurjajuur otsustas minust Lotte teha ja sellega mu tähelepanu keskpunkti suunata. Nii ma siis jäingi siia. Hakkasin käima „Idudes“ja muidu siin chillima. Idud olid siis Täheka esimesed vabatahtlikud Triinu võimu all. Tähendus sõnale „idu“ oli arenemivõimeline inimene. Ja nii see elu läkski, hakkasin üha enam aega siin veetma. Hakkasin mängujuhiks ja näomaalijaks, möödus veel natuke, kui olin juba vabatahtlik noorsootöötaja. Siis sai minust kuuks ajaks asendaja, kuni tuli Karin . Tema kõrvalt oli iga kuu 1 nädal Tähekas minu võimuses ja sellest aastast on juhtunud nii, et on vähe päevi kui mind siin ei kohta.

Mis on Sinu elus muutunud pärast Tähekasse tulemist?

Hmm, seda ei jõuaks vist üles lugedagi, kunagi kui elulooraamatu kirjutan, siis räägin pikemalt. Aga lühidalt öeldes ei kujutaks ma elu ilma Tähekata ette. Tähekas ja siinsed inimesed on olnud minuga nii rasketel, kui ka headel aegadel. Kindlasti sain Tähekast julgust olla mina ise ja olla iseseisev ning võtta vastu otsuseid. Muidugi mitte läbinisti, olen ikka sama tuulepea siis, kui sellest uksest sisse astusin. Siiski on õpetanud elu mind palju ja tänu inimestele siin, olgu nad 7 või 27 aastased, seda elu mõistma. Äitäh teile.

Millised on need omadused, mis Sulle enda juures kõige rohkem meeldivad? Miks?

See on see küsimus, mida ma kõige rohkem kartsin. Ma loodan, et inimesed, kes seda loevad, suudavad sellele paremini vastata, kui mina. On ju ka lause: Ma ei saa sind näha, kuna oled osa minust.

Millega Sulle tegeleda meeldib?

Peamiselt meeldib mulle hulluks minna. Ühel hetkel lihtsalt hakata ringi hüppama ja süüdistada selles kõiges liialt kõvasti seotud patsi. :P Aga tegelikult on minujaoks kõige meeldvam suvine aeg, kui saan olla koos sõpradega, käia ujumas ja mõelda, et elu on ilus.

Kas Sul vaba aega ka on? Millega selle sisustad?

Vaba aeg on mõtteviisi küsimus. Enamasti on minu vaba aeg tööl olles. Nüüd veel eriti, kui on lisandunud ka mobiilne noorsootöö. Tänu sellele on elu väga lõbusaks muutunud. Olles avatud rohkem uutele kontaktidele, on muutunud kõik tööks või kõik siis vabaks ajaks. Pigem seda viimast :P

Räägi oma lapsepõlve mälestustest.

Lapsepõlv oli mul tore nagu igal lapsel, kes ei saa aru, et maailmas on palju asju, mis võiks olla teisiti. Näiteks ei mõistnud ma tol ajal, kui emmega jalutamas käisin ja talle öeldi, et tal on ilus poeg. Tol ajal mõtlesin, et küll, et on totud tädid ja onud, ei tee vahet tüdrukul ja poisil. Aga kui nüüd vaadata vanu pilte, tekib küll küsimus, et kust osad tädid aru said, et ma tüdruk olen. Oli aegu, kui kleit oli mulle täiesti vastu näidustatud ja elu põhiline mõte oli see, kuidas poistega tüdrukutelt nukud ära pätsata ja need puu otsa viia, et nad neid kätte ei saanud. Mina olin poistest palju osavam puu otsast alla kukkuja, kui nemad ja sain alati kiiresti plehku panna. Poisid ikka ja alati ronisid alla ja kamp plikasid all juba ootasid.

Millisena Sa näed oma elu 10 aasta pärast?

Viimasel noorsootööalasel koolitusel sai naljaga kuulda, et kui oled noorsootöötaja, siis pole sul peret või siis, kui sul on pere, pole noorsootööd. Ma olen piisavalt laisk inimene, et mitte teada oma elu ka aasta pärast. Olen avatud kõigele uuele ja valmis muutma kõike peale osa, mis puudutab noorsootööd.